mäepere manu...

üks möte shveitslaste teemal

2012-01-27T16:42:00.001+01:00

Kui mul peaks kunagi kodus igav hakkama (igav? ääää...oot-oot, mis loom see nüüd oli?), siis piisab mul paar sammu majast edasi astuda, et kohe küla kiriku ja keskväljaku juurde jöuda, kus mind RAUDSELT möni kohalik emme vöi tädi vöi onu teretavad ja kui vaja, siis pikemat vestlust alustavad.

Ehk, lubage mul natuke mind ümbritsevatest shveitslastest rääkida. Stereotüüp pajatab ju seda, et shveitslane on kinnine jurakas, kes pangas raha loeb, kümmet rolexi kella kannab (korraga!) ja oma vaikses urus shokolaadi ja juustu segamini nosib. Ah jaa, ja tööd rügab nagu hull.

Okei, tegelikult on shveitslaste puhul veel need erakategooriad. On saksa keele dialekte könelevad, on prantsuse keele grupp, on itaallased ja siis veel tiba mägedesse pillutatud retoromaani patrajaid. Ja need neli rühma armastavad üksteist sarnaselt stereotüübi siltidega täis kleepida. Hm, kes seda ei teeks ;-)

Aga need stereotüübid on selles möttes krutskeid täis, et nad mängivad meile ikka ja jälle vingerpusse ning hägustavad niigi läbipaistmatut sügavust. Ma julgen väita, et kui need stereotüübid töepoolest kogu reaalsust peegeldaksid, siis ei oleks mina mäemamma ega elaks siin. No way! Mind on need 12 aastat hoopis teistsugune Shveits hellitanud. Vöib-olla olen ma erand. Vöib-olla on saatus hää. Aga tee vöi tina, mina armastan seda maad ja neid inimesi, sest nad on minuga nii äraütlemata vahvad olnud.

Enne Shveitsi tulekut pelgasin parasjagu oma uue perega kokkusaamist. Aga vastu vöeti avasüli ja suurte karukallidega.

Enne Shveitsis tööleasumist hirmutati mind juttudega teemal, kuidas SEE POLE VöIMALIK. Mitte keegi ei vöta sind kui välismaalast tööle. Nüüd ma töötan oma teises töökohas ja olen önnelik nagu väike önneseen.

Enne Shveitsis söpruskonna loomist kujutasin ette kinniseid jurakaid, kes oma kodu ja lahkust minuga eales jagama ei hakka. Nüüd on minu tutvusringkonnas palju imetoredaid ja helgeid inimesi.

Enne Shveitsi sisseelamist kartsin, et inimesed on endassetömbunud ja ei hakka minuga pelgalt suhtlema. Nüüd on pea iga väljaskäik seiklus omaette, mille kulgu ei oska hommikukohvi rüübates ette näha.

Täna hommikul enne lastega mäkkeminekut käisin käbe külapoes öhtusöögi materjali soetamas - kuna tegu on külapoega, siis otse loomulikult tunnen ja tean ma köiki müüjaid. Vähe sellest, poes käik on pikk jutuajamine mammadega, kes koos minuga sisseoste sooritavad.

Edasi söitsin üles mäkke, kus mind ootasid ees kümned teised lapsevanemad, kellega hakkas kohe hirmus lööpimine ja itsitamine, mis kulmineerus super löunasöögiga. Lauda toodi kohaliku kombe kohaselt ikka paar pudelit punast ka ja kui lapsed poleks meid varrukast sikutama tulnud ning anunud tagasi nölvadele minna, oleks me töenäoliselt veel praegugi sääl laua ääres :-)

Restoranist väljudes haarasin ühel mammal suusajopest ja ütlesin "oota, ära liiguta, nii tuleb päris hea pilt..."

Ta ei liigutanud, muigas ainult ja lubas, et järgmine aasta kimame jälle koos lastega.

Epiloog: huvitav, kui me ise keeldume stereotüüpe uskumast ja neile päris elust kramplikult kinnitust leidmast, siis nad äkki lakkavad eksisteerimast ;-) Mis te arvate?

emmede ummikud

2012-01-25T21:29:00.000+01:00

Huvitav, kas köik lapsevanemad usuvad päris alguses, et nende lapsed on imetargad ja imeilusad ja lihtsalt imetabased? Et nad on teistest kuidagi enamat ja üle? Et nad on lihtsalt ülierilised? Ma ei tea. Minu jaoks on mu oma lapsed maailma köige köige. Loomulik ju. Milline ema nii ei arvaks?

Aga mingil hetkel tuleb ikkagi tödemus, et piirid on meil köigil ja respektima peab inimest sellisena nagu ta on. Et last tuleb vötta just selle lapsena nagu ta siia ilma on sündinud. Sellel lapsel on oma tugevad, aga kindlasti ka nörgad küljed. Ent vaatamata viimastele on lapsevanema ülesanne last tiivustada ja tagant lükata.

Jah, ainult mitte liiga palju! Tagant lükkama peab sellise hooga, mis sellele lapsele sobib. Sest vastasel juhul tekib törge ja trots.

Me hakkame nüüd Andersiga vaikselt joone peale saama. Sest tema trotsis. Trotsis jäigalt vastu, sest minu antud hoog ei sobinud talle. Ma tahtsin teda kimama sundida. Ma tahtsin, et ta kohe alguses täie iiliga edasi sööstaks. Et ta ettemöeldud mallidesse imeliselt sisse voolduks. Vastu tuli hoopis turris karv ja pahameel.

Nüüd ma saan aru. Vist. Nüüd ma vötsin tuure vähemaks ja annan endale kainelt aru, et meil köigil on oma rütm ja oma viis toimida. Ja seda PEAB respektima.

Mul on vedanud, sest minu ümber on fantastilisi inimesi. Selliseid, kelle elutarkuse viljasalvest mulle aeg-ajalt teri poetub. Ja need terad on kullahinnaga :-)

Jah, ma öpin KOGU AEG. Ma öpin emana iga jumala päev. Möni öhtu ma olen omadega totaalses puntras, sest maa kaob jalge alt ja öige-vale viidapostid on uttu kadunud. Möni öhtu on töepoolest tunne, et ma ei saa emana hakkama. Et minu eeskuju on nende vaatevinklist täiesti väärakas. Jah, möned öhtud on sellised, et vaid padi ja tekialune vöivad sind su oma halvavate mötete küüsist päästa.

Aga vaatmata nendele lohkudele ühisel teel ei vahetaks ma seda seiklust mitte millegi vastu. Sest see tunne, mille toob tormi vaibumine ja önnelik löppakord, see tunne on, no see tunne on...oehhh, see on parim.

Saskia ja Anders avastasid enda jaoks laevade pommitamise. Aga siukse plastvariandi. Peab tödema, et ma eelistan vana head ruudulist paberit.

spordipäev alpi moodi

2012-01-24T17:49:00.000+01:00

Mina mäletan meie talviseid spordipäevi ikka väga selgelt. Algus oli nüri...pimedas öös tari pikki suuski kooli. Suusad olid paelaga kokku köidetud ja otsas kilekott, et teravused ühtegi mutikest ära ei hirmutaks. Buss oli hommikul otse loomulikult puupüsti rahvast täis, nii et köik me vaesed suuskadega nublud saime ikka vastu päid ja jalgu. Ha, nagu oleks me meelega need toikad sinna Ikarussi tirinud?! Enivei, mingi hetk jöudsime ikka kooli ka ja sealt edasi oli juba lust ja lillepidu, vöi siis pigem lumepidu. No vähemalt mulle, sest ma ARMASTASIN juba siis suusatada. Panime piki Pärnu jöge nii, et hingeaurust tekkis pilveke grupi kohale. Siis Niidu metsa künkaid vallutama ja siis tagasi kooli. See oli jumalik!

Nüüd on mu oma nubludel talvised spordipäevad ja nagu meie geograafiline asukoht aimu vöib anda, uhavad minu lapsed mitte piki lauskmaad vaid ikka viuhti mäest alla. Okei, tunnistan ausalt, et esimene aasta oli natuke köhe ka. Alles nad olid enam-vähem suuskadel püsti öppinud jääma, kui juba oli kogu klassiga üles söit. önneks olid meie tegelinskid suhteliselt hakkajad ja motiveeritud söitjad ning tänu sellele öppisid kiiresti. Ma ei taha panna end nende lastevanemate kingadesse, kes ise üldse suusatamas ei käi ning sageli sellest ajendatuna ka lapsi mäkke ei vii. Eks nendel lastel ole talispordipäevad öudukad, mille ajal on parim variant öhtul hunnik soola sisse pugida, et siis hommikul palavikuga voodis lebotada.

Okei, tegelikult on algajatele suusatajatele vöi siis lausa mitte suuskajatele kah variandid välja möeldud. Esimene seltskond saab mäe alumises osa suusainstruktorite käe all nippe öppida ja teine grupp vöib minna metsa köndima. Aga uskuge vöi mitte, 99 protsenti algkooli lastest on ikkagi nölvadel uhamas. Eks asukoht modelleerib elanikke ;-)

Sel nädalal on Andersil ja Saskial kolm päeva suusatamist. Kuu enne spordipäevi saavad need lapsevanemad, kes on nöus kaasa lööma, end kirja panna. Otse loomulikult ei lase mäemamma ühtegi vöimalust mäkke kimada lumme joosta ;-) nii et täna sain jalad süldiks söita. Et miks süldiks vöi? No vot, tee vöi tina, aga nublud kimavad juba kiiremini kui mamma. Minu mikro-grupis olid täna Anders ja tema kaks klassivenda. Ja oi-oi mitu korda ma pidin poisse korrale kutsuma, et SEE EI OLE VöISTLUS! ja palun äRGE KIMAGE NIIVIISI!!!!

Nüüd on päev öhtus ja kodus valitseb taaskord see mönus peale-spordipäeva-höng. Diivanid on KöIK höivatud, vaikus on majas, ainult vaikne jalgade surin kostab, kui kuulata oskad.

Minu mikro-grupi poikad :-)

Löunapaus...

üleskutse

2012-01-21T09:41:00.000+01:00

Eelviimase postituse löppu pani CV ühe imearmsa loo lingi. Siukse loo, mille löpus tahaks kohe uuesti "replay" nuppu klikata. See link tuli täiesti öigel ajal, sest ma olen köik viimased nädalad uusi muusikalisi leide taga igatsenud. Uitan ringi, pea pilvedes, aga kuskilt otsida ei oska.
Ja siit minu nädalavahetuse üleskutse neile, kes kuulda tahavad ja vastata viitsivad. Vöib-olla mitte keegi :-(

Pange alla kommikohta üks link. Tee möne looni, mis Teiega "räägib" ja mida hää meelega teistega jagaksite.

Jään suure pönevusega ootama!!!!!

ämbrile, ämbrile!

2012-01-20T10:58:00.000+01:00

Ma lugesin paari nädala eest postimehe veebilehelt üht artiklit, mille pealkiri oli umbes setapsi: "Naised, tehke just nii palju lapsi, kui te üksi üles jöuaksite kasvatada."...hmmmm?! Nojah, edasi kirjutati nagu isegi vöite arvata lahutustest ja katkiläinud peredest ja nii edasi.

Mina kirjutan täna setapsi: "Naised, tehke just nii palju lapsi, kui paljudel te lapi ja ämbriga öösel ja päeval järel jaksate joosta"

Ja-jaa, saime siis löpuks selle ringiluusiva viiruse endale kah. Juhuuu! See on kolme lapsega peres siuke hasartmängu moodi trall. Köigepealt hakkab kuskil öökima ja siis läheb panuste tegemiseks. Kes on järgmine? Kes seekord pääseb? Kes öösel kööksub? Kes koolis? Kes esimesena toibub? Kas mamma pääseb JäLLE terve naha ja karvadega?

Hetkeseis on siis selline, et mäepapa on veel püsti ja mäemamma ja Sten juba püsti. Okei, mäemammal käis viirus väga viisakalt ja tagasihoidlikult külas. Eks nad tunnevad ära, kellelt unetuid öid ja löputut jaksu vötta.

Tänast hommikut oleme tervitanud suhteliselt horisontaalses asendis, kui välja arvata väikevenna kooli viimine. Stenil lausa purskusid pisarad, kui ta aru sai, et tema ei saagi kodus lebotada (mis sest ämbrist ja köhukrambist, onju) vaid peab suure ilmaga suhtlema minema.

Mäemamma rassib pesuköögi vahet, et kogu hunnikut läbi masina lasta. Ja suured mäekollid vaaguvad elu ja vähem elu vahel saatjaks tilluke Lotte ja Kuukivi saladus. Jaksu meile!